Osta pilet

Ajakiri SUUND suvi 2018: Tantsukeeles puuduvad piirid

Teet Kasega vestles Liisa Hõbe

Tänavu kevadel tõi Itaalia tantsijate esitatud ballett „Anna Karenina” Vene teatri saali puupüsti täis. See oli esimene kord, kui Eesti koreograafi Teet Kase võõrsil lavastatud töö kodupublikuni jõudis. Juba mitmendat aastat Balletto di Milano külaliskoreograafi tiitlit kandev Eesti üks vaieldamatult rahvusvahelisima haardega koreograaf on aga riigi 100. aastapäevaks taas kodumaal, et tuua lavale ballett male suurkujust Paul Keresest. 

Teet Kask
Foto: Stanislav Moshkov

Alustuseks, küsin sinult kui koreograafilt – miks inimesed tantsivad?
Inimesel on intuitiivne vajadus tantsida, et luua seeläbi mingisugust lepitust, võibolla ka arusaamist. Tunnetada, et tantsides kaovad aeg ja ruum. Inimesed vajavad rituaalsust, et tunnetada end tervikuna. Tants ja liikumine on sõnatu tegevus, mis võimaldab aus olla. Kas või korraks. Kaua see rituaal kestab? Minut, kaks, kolm, viis, tund, võib-olla pool ööd – see annab sulle võimaluse kaotada kõik ebavajaliku. Jääb ainult see müstiline essents, mida ei saa kirjeldada, vaid ainult tantsida.
 

Mis motiveerib sind tantsuga tegelema ja tantsu lavale tooma?
Olen algusest peale küsinud, mis see on, mis mind tagant torgib, või pigem, mis tekitab minus uudishimu. Miks ma ei anna alla, et olla näiteks tisler? Mulle väga meeldib nikerdada igasuguseid asju. On olemas reaalne tulemus, kui teed päeva jooksul tooli valmis. Minu tööriistad on aga inimese keha ja vaim ning selle sümbioosis sündiv väljendusrikkus.

Arvan, et mind köidabki eelkõige inimene ise. Kui ma tegin Londoni linna ülikoolis koreograafia magistrit, töötasin erinevatele metoodikatele tuginedes välja endale kõige südamelähedasema töömudeli. Seda võib nimetada tantsijakeskseks tehnikaks. See on viis töötada tantsijaga nii, et sa ei anna tantsijale ette rolli tõlgendamise ülesannet nagu draamatükis, vaid lubad kaasata nende endi hetkemeeleolu, emotsioone, intuitsiooni. Luues raamistiku, kus asjad hakkavad juhtuma, kuid olukorra üle kontroll säilib. Tantsija ja koreograaf vastastikkuses usalduses ilmnevad meeleolud, vibratsioonid, mis viivad tantsuni, millel on võime puudutada publikut saalis. 

Paljud räägivad, et peame publiku lähedale tooma. Tehakse igasuguseid trikke selleks: publik paigutatakse lavale ja näitlejad tuuakse publiku vahele. Või pannakse publik ebamugavasse olukorda: võetakse neist kinni, kallistatakse. Sellel peab olema hea põhjus, et seda teha. Ma ei ole päris veendunud, et publik tuleb selleks teatrisse.
 

Kas sa tundsid, et malel ja tantsul on midagi ühist, et oled järgmise töö fookusesse seadnud maletaja Paul Kerese?
Mul on selline tunne, et Keres nägi suurt maailmapilti väga hästi, nii inimese tasandil kui rahvuse, aga võib-olla ka planeetide tasandil. Oli üks asi, millest ta sai aru: male on see, mille kaudu ta saab olla vaba. Male oli tema jaoks see tantsurituaal. Keres jälgis enda sisemist häält.

Aga mida meie ühiskond õpetab? Kui sa liiga palju kuulad enda sisemist häält, siis sul on oma arvamus. Kui sul on oma arvamus, siis me ei saa sulle seda või teist toodet müüa, sest sa ütled, et ei soovi seda. Konsumeerimisühiskonnale ei ole kasulik, kui sul on liiga palju oma arvamust. Minu jaoks on aga oluline tähele panna iseennast, selles kontekstis, kus sa oled. See õpetab meid kõige rohkem. Kui sa oskad enda maailma märgata, siis oskad ka teiste maailma tähele panna ja sellega arvestada. Keres teadis, et male on see, mis hoiab ta hääle ja tema niinimetatud kuulamise praktiseerimise selge. Kellelgi teisel on selleks võib-olla helilooming. Tundub, et sellised inimesed nagu Keres on üksikuid. See on selline üksinda nägemine.
 

Kuidas jõudsid selleni, et tuua male tantsu?
Tantsukeele kaudu on võimalik vahendada midagi sellist, milleks sõna ei ole võimeline. Midagi sellist, mis on väga otseselt, vahetult arusaadav. Mõned aastad tagasi tõin Vanemuises lavale balleti „Go – mäng kahele”, kus kasutasin impulsina go ehk iidse Hiina lauamängu reegleid ja mängutaktikaid. Go-printsiibi lavastusse kaasamise mõte tekkis mul, kuulates Lepo Sumera muusikat, mis on mänguline, mitmekihiline ja väljendusrikas. Etendust käis vaatamas ka helilooja Timo Steiner, kellega naljaviluks viskasime õhku mõtte, et kas peale go-mängu tuleb ballett ka malest. Nali naljaks, aga Timol oli tõsi taga. Malemängule muusika loomist oli ta arutanud ka Sander Mölderiga (noorema põlvkonna helilooja ja DJ – toim). Eest juubeliaasta programmi saigi meil ühine idee esitatud ja žüriid see kõnetas.
 

Kuid miks otsustasid kujutada just Kerese lugu?
Ma tundsin alateadlikult, et me pole temalt piisavalt õppinud. Keresele anti ülesanne: te võite siin mängida, kui palju tahate, aga te ei tohi võita ühte inimest. See, kelle Stalin määras, see, kes oli number üks Nõukogude Liidus. Keres pidi mängima ennast teiseks. Aga inimene on progressiivne olend. Mis on üldse malemäng? Suurem osa maletajatest ütlevad, et see on tegelikult sõda. Sõja mängimine väiksel laual, vereta. Kujutleme nüüd, et meie vahel on laud ja minu eesmärk on sind võita. Aga mis toimub inimese peas, kelle lähedastel on Stalini püss kuklas ja ta peab mängima ennast teiseks? See tähendab, et ma pean teadma, kuidas ennast esimeseks mängida. Ma mängin ühe mänguga kolm mängu: kõigepealt mängin ma seda mängu, kus minuga mängitakse, siis ma mängin mängu sinuga ja kolmandaks, mängin ma seda, et ma pean teiseks jääma. Mis toimus selle inimese sees? Ma tahan sellest aru saada ja võib-olla kunstitegemise protsess toob mind sellele lähemale.
 

Räägi palun lähemalt sellest ajaloolisest taustast.
Teatavasti, hoolimata loovast ja mitmekülgsest mängulaadist, ei õnnestunud Keresel oma särava karjääri jooksul kordagi tulla maailmameistriks, olles küll neljal korral teine. Kõige lähemal oli ta sellele vahetult enne Teist maailmasõda, kui ta mängis välja õiguse maletada tiitli nimel Aleksandr Alehhiniga. Sõja tõttu aga matši kunagi ei toimunud. Selle matši šansse hinnates on räägitud, et küllap oleks Keres selle ka võitnud. Lavastuse keskne kujund ongi seesama müütline ärajäänud partii, mille proovime koostöös maleekspertidega Kerese kirjandusliku pärandi järgi rekonstrueerida ja tantsijate kaudu ka publikule visualiseerida.
 

Mida me laval näha saame?
Protsess on praegu töös. Milliseks täpselt etendus kujuneb, saab ikka vaid kohapeal kogeda, aga meeskond on meil uhke. Timo Steiner ja Sander Mölder on terve aasta heliloominguga tegelenud ning nüüd on muusikutel ülesanne nõudlikku helipilti harjutada. Minul seisavad ees proovid Estonia tantsijatega. Arhitekt Ülar Mark projekteerib lavakujundust ja kaasa teeb ka paarikümne liikmeline koor.
 

Äsja sai kodupublik aga näha sinu lavastatud balletti „Anna Karenina”, mida esitasid hoopiski Itaalia tantsijad ja mis oli loodud Tšaikovski muusikale. Kuidas selline koostöö sündis?
Tõsi, Balleto di Milano trupiga on olnud rõõm koostööd teha juba mõnda aega. „Anna Karenina” oli meie esimene ühine täispikk lavastus ja seni on publik balleti soojalt vastu võtnud. Seda on mängitud paar aastat erinevatel Euroopa lavadel. Lev Tolstoi on Itaalias tuntud klassikalise kirjanduse austajate seas. Anna Karenina lugu puudutab vaatamata kultuurilisest keskkonnast. Tolstoi puudutab oma tegelaste kaudu inimese eksistentsiaalseid teemasid, mis on ühised nii Venemaal, Itaalias kui ka Eestis. 

Sattusin lugema Tšaikovski ja Tolstoi elulugusid enamvähem samal ajal ning, uurides nende kirjavahetust oma sõprade ja lähedastega, mõistsin enda jaoks midagi väga olulist. Pjotr Tšaikovski ja Lev Tolstoi elasid samal ajastul. Ma ei tea, kas nad kohtusid, aga kindlasti olid nad teadlikud teineteise olemasolust ja loomingust. Mõlemad autorid kätkesid loomingusse oma ajastu hõngu. Seega nende loomingu ühildamine oli minu jaoks loomulik. Esmalt valmis libreto ja siis hakkasin silmad kinni kuulma muusikat ja tunnetama, milline teos on sobilik vastava osa edastamiseks.
 

Kas sul on mõni rahvusvaheline projekt hetkel veel käsil?
(Naerab.) Eks rohkem ongi rahvusvahelisi asju käsil. Väga põnev koostöö tõotab jätkuda Jaapanist pärit professionaalse tantsija ja koreograaf Un Yamaga. Veel on vara rääkida, aga idee liigub selles suunas, et teha koos tütarlastekooriga Ellerhein turnee Jaapanis. 

Aasiaga suhted on üldiselt tihedad. Tunnen hästi sealseid festvalide juhte ja produtsente. Näiteks õnnestub aasta teises pooles Vanemuise trupp viia Hiina tuurile, mis algab Shanghaist ja lõppeb Pekingis „Go” etendusega. Suvel on minu meistrikursused Jaapanis ja Hiinas. 

Kerese etenduse vastu tuntakse samuti väljaspool Eestit huvi, esimene kokkulepe ongi juba Helsingis asuva Aleksanteri teatriga, kuhu läheme oktoobris esinema.
 

Lõpetuseks, sinu tööde nimekiri kodulehel on muljetavaldav. Mis on olnud neist kõige põnevamad?
Enda töid on raske hinnata. Kindlast oli erakordselt huvitav periood elus Gruusia rahvusballetiga töötamine. Itaallastega samuti. Ilmselt temperamentse loomuga tantsijatega ühise tunnetuse leidmine mulle sobib. Väljaspool balletižanri tooksin vast esile ooperi „Tsaari mõrsja” lavastamise 2013. aastal – selle võttis Birgitta Festvali ja PromFest publik soojalt vastu ning seda mängitakse juba neljandat hooaega Kaunase Riiklikus Muusikateatris. Aga põnevust ja närvikõdi on pakkunud ka erinevad teleproduktsioonid, näiteks 2002. aastal Eests toimunud Eurovisiooni vahelavastuse loomine või Gruusias lavastatud muusikal „Oliver”.
 

Teet Kask
Foto: Stanislav Moshkov
 

Teet Kask (1968), kelle värskemad lavastused on Milano Ballettiteatri „Anna Karenina” ja „Luikede järv”, on rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf. Ta on töötanud Rahvusooperis Estonia, Stockholmi Kuninglikus Ooperis, Norra Rahvusooperis ja Gruusia Riiklikus Ooperiteatris. Kase looming hõlmab üle 50 tantsulavastuse. Eestis nähti viimati tema Lepo Sumera muusikale loodud balletti „GO – mäng kahele” Vanemuise teatris.

Mõned faktid:

  • 5-aastaselt alustas peotantsuga, kui vend Tiit viis ta linna kultuurikeskusesse peotantsutundidesse.
  • 9-aastaselt alustas sportvõimlemisega.
  • 10-aastaselt läbis katsed balletikooli. Venna sõnul oli Teedul mugavam ennast väljendada liikumise kui sõnade kaudu. Esimesel kooliaastal tantsis ta Rahvusooper Estonias etenduses „Luikede järv”.
  • 11-aastaselt esines ta esimest korda näitleja ja tantsijana filmis „Medea”.
  • 12-aastaselt jäi ta silma Peterburi Maria ooperi- ja balletiteatri direktorile Oleg Vinogradovile, kes määras Teedu tantsima esirolli balletis „La Fille mal gardee”.
  • 19-aastaselt, kohe pärast kooli lõpetamist kutsuti Teet Eesti Rahvusballeti truppi.
  • 20-aastaselt, olles Eesti Rahvusballetis tantsinud mitmeid juhtivaid rolle, kutsuti ta Rootsi Kuninglikku Balletti ja sealt edasi Norra Rahvusballetti, kus töötas 15 aastat balletiartistina.
  • 35-aastane – esitatakse tema loodud koreograafia „Fluxus” üle-euroopalises telekanalis Mezzo.
  • 36-aastaselt astus ta Londoni Ülikooli, et omandada magistrikraad koreograafias.
  • Loonud üle 50 balletietenduse koreograafia ja töötanud koos artistidega Inglismaalt, Itaaliast, Prantsusmaalt, Norrast, Gruusiast, Venemaalt, Jaapanist, Hiinast jm.
  • 2018. aastal lavastab ta balleti „Keres” Eesti sajandaks aastapäevaks. Etendused: 3. ja 10. septembril Estonia teatris ja 9. septembril festivalil Draama Tartus, teatris Vanemuine.

Ajakiri Suund suvi 2018 >